Intervjuu Kristiinaga 21. aprill 2020

Mida tähendab sinu jaoks holistiline maailmavaade?

Mul pole olnud kogemust elu ristteel nelja suunda vaadates korraga iga ilmakaare plusse ja miinuseid vaagida. Lihtsalt ühel hetkel astub uus võimalus minu ette ja ütleb: “Siin ma olen ja teisiti ei saa”.

Holistiline maailmatunnetus otsis mind üles tänaseks juba 13, 14 aastat tagasi ja oli niivõrd orgaaniline ja loomulik, et kutsus lihtsalt kaasa. Keha, mõtted, tunded ja hing käivad ikka ühes suunas. Neid ei saa kuidagi kirurgiliselt üksteisest eemaldada.

Aastal 2003 olin oma eluga jõudnud sellesse punkti, kus eksistentsiaalsed küsimused elu mõtte, armastuse olemuse ja isikliku hingetee kohta olid end ritta seadnud ja nõudsid vastust. Teadupärast pole neile ühelegi võimalik kolme sõnaga ammendavalt vastata, vaid nad juhatavad ise otsima ja protsessina kogema. Aga sel hetkel kohtusin väga olulise õpetaja Marinaga ja tema osutas kahe käega korraga – nii maa kui taeva suunas. Sellest kohtumisest tõin maagilise maailmatunnetuse, mida vahendab õrn sisetunne, eriline kehataju või selgelt mõistmine või kuulmine, teatri- ja muinasjuttude maailmast alatiseks igapäevaellu. Nii hakkasidki intuitsioon ja terav mõistus edaspidi kindlalt ühte jalga käima. Ehk elu müstiline pool, mille koduks oli varem olnud põhiliselt teatrimaailm, kus ma tookord töötasin, sai uueks aadressiks “Kristiina südametänav”.

Mida tähendab Sinu jaoks töö koolitajana ja kuidas oled läbi aastate muutunud?

Olen alati tahtnud olla sütitaja, inspireerija, vaimustaja, ärgitaja, mängujuht. Veetsin lapsepõlve suved väikse lasteseltskonnaga Meremõisas, kus olin pidevalt algataja ja ideedegeneraatori rollis ja kõik puud, kivid ja kaitsekraavid said läbi ronitud ja mängitud.

Õpetaja staatuse varjupool tähendab läbikatsutud tõdede kuulutamist, isegi dogmaatilisust, nõudlikkust, kriitilisust, tihti ka oma võimu kuritarvitamist. Mõeldes Tallinna 21. kooli ja Tartu Ülikooli lemmikõppejõududele, siis nemad olid küll nõudlikud, kuid absoluutselt teistsugused. Mässumeelsed, iseteadlikud, karismaatilised, nõtked mõtlejad, vaimsed, loomingulised ja säravad eneseväljendajad. Mul on eeskujudega selles vallas vedanud. Usun, et põnevus ja vaimustus on parimad nakatajad ja mõtete ja tunnete äratajad. Hirm surub energiana inimese kokku, aga vaimustus avardab.

8. klassist on jäänud mu hinge iiri kirjaniku Oscar Wilde’i kaasaegsete mälestus. Kirjeldades teda, kirjutasid nad nii: “Kui ta rääkis, siis tema sõnad voolasid inimeste peale…”. Kui nüüd minu sõnad voolavad ja hakkavad inimesi sütitama – siis see ongi see, mis on õpetajaks olemise magusus. Osutada uutele senitundmatutele dimensioonidele ja anda inimeste süsteemi lisaenergiat, et nad julgeksid muutuda, terveneda ja oma elu uueks luua.

Minu jaoks on inimestega töötamine arenemine. Nende kogemused ja mõtted puudutavad ka minu sees olevaid tahke ja uinunud mälestusi. See on vastastikune tee. Ma ei taha elus mängida mingeid rolle, vaid olla mina ise. Vahetu, oma “karvade ja sulgedega”.

Kui saan jutustada lugusid ning jagada kogemusi ja teooriat nii, et see tuleb minu olemuse kõikidelt tasanditelt, siis see jõuab ka inimesteni. Jõudes nende tunde- ja mõtteruumi, läbib see voog kogemusena nende siseruumi, tekitades hingetasandil uue seose, läbitunnetatud terviktaju.

Nagu teatriski. Minu üks lemmikkoreograaf Mai Murdmaa väidab, et tantsijad teevad tema lavastustes isegi iga pöiasirutuse nii, et see kasvab välja seest st on tähenduslaenguga.

William Shakespeare’i kuulsast “Hamletist” on pärit lause, et kõnelemine võib olla lihtsalt sõnad, sõnad, sõnad. Kui näitleja annab edasi mõtte, mis pole läbi tunnetatud, isikliku elukogemusega seotud ja ei tule hingest, siis ongi laval vaid rääkivad pead. Lahkud teatrist ning järgmisel päeval ei mäleta midagi.

Kui aga teksti annavad edasi ka keha, meeled ja tunded, siis saadab vahendaja oma energia ruumi ja see hakkab inimesi transformeerima, kuni katarsise kogemuseni välja. Ja sünnib ime.

Sellist maagiat saab ise teadlikult ka koolitajana luua. Nii saab anda inimestele tiivad.

Milliseid regulaarseid praktikaid ise teed, et end tasakaalus hoida?

Mul on oma hommikused praktikad, mis on pärit budistlikust ja šamanistlikust maailmatunnetusest. Pean tähtsaks kõiki elemente looduses – vesi, tuli, õhk ja maa – neid saab iseenda puhastamisel ja väestamisel edukalt kasutada.

Pea igal aastal teen ka läbi pikema, umbes kuu aega kestva reisi kuhugi budistlikku riiki. See on alati kogemusreis. Loodus, kloostrid ja seal kogetud praktikad ja pühitsused, väekohad ja kohatud inimesed – need moodustavad alati elava tervendava koosluse. Ainus ülesanne on kulgeda, meeled ja kehatajud avatuna hoida ja kogemustemustrid pärast sõnadeks ja piltideks siduda.

Budistlikud retriidid ja tseremooniad on minu jaoks väga erilised – need eeldavad väga head keskendumisoskust, distsipliini, kujutlusvõimet ning ei allu “tavaloogikale”. Need ei allu ratsionaalsele, eurooplasele omasele must-valgele mõtlemisele ja seetõttu raputavad klišeedest, kivinenud mõttemustritest ja analüütilise mõistuse juhtivast poolest korraks lahti. Näidates uusi võimalusi, tavapäratut seostelaviini ning tervendades psüühika süvakihte märkamatult ja väga tugevalt. Mulle, kui teatris sündinule ja kasvanule, sobivad legendid, arhetüüpsed tegelaskujud, müstilised sündmused. Budismis on see pool tugevalt esindatud: mütoloogilised olendid, kõrghaldjad, jumalused, budade erinevad maailmad jne. Ja see maailm on tohutult rikas, kultuuriliselt vana ja väärikas.

Kuidas näeb välja Sinu kvaliteetaeg? Mis on Sinu hobid ja huvid?

Oma elus ei saa ma üle ega ümber kunstist, muusikast ja teatrist. Naudin igasugust head muusikat, aga kõige rohkem vahetut elavat esitust, kus artisti energia publiku ees aeglaselt avaneb ja lummab. Nii klassikalise kui ka pop-muusika vallas on muusika sünni ajal kohal olemine kõige maitsvam.

Olen olnud aastaid Eesti teatri aastapreemiate erinevate žüriide koosseisus ja see tähendab meeldivat kohustust vaadata nii palju lavastusi, kui vähegi suudan. See tähendab mõnikord üle õhtu teatrikülastust. Mõnikord ka oma elamustest kirjutamist ehk nn vabakutselise ajakirjaniku rolli. Kui ma kunagi kirjutasin teatrist päris tööna, siis vaba valikuna on see praegu mõnus vaheldus.

No ja siis ei saa ma üle ega ümber imelisest söögimaailmast. Seda uurin ma koos sõpradega katsetades ja reisidel. Minu lemmikuteks on erinevad köögikultuurid koos kohalike kokkamistraditsioonide ja maitseinetega.

Mu nõrkus on reisimine. Proovin avastada uusi maid ja reaalsusi nii palju kui ajaliselt ja rahaliselt võimalik.

Sinust kiirgab loomingulisust, loovust, põnevaid ideid. Kuidas end loovuslainele häälestad, millised on Sinu loovusrituaalid?

Tunnistan ausalt, et ma ei tee selleks, et olla loov, mitte kui midagi. Olen tänulik, et loovus ja mängulisus on mu pärisosad. Arvan, et olen sündinud sellisesse perekonda, kus loomingulisus on emapiimaga kaasa antud. See maailm on olnud arenguruumiks, olnud ka keeruline ja esitanud päris palju väljakutseid. Täna olen ma uhke selle üle, et olen elanud täiel rinnal ja saanud kogemusi, mis on terapeudi ja koolitaja jaoks puhas kuld. Mul peab alati olema midagi põnevat, mille kallal pusida – see lükkab mind käima. Rutiini ja leigust ma ei salli.

Olen hullult impulsiivne, kohati ülikirglik ja pidanud elu jooksul seda sisemist tuld juhtima õppima. Ükski laps ei saa ilmselt kiita selle eest, et tal on tuhat ideed ja küsimust minutis ning ta tahab kohe ise kõike järele proovida. Ka vanasõnad ei suuna meid “heleda leegiga põlema”. Ikka öeldakse, et “kahest otsast ei saa korraga põleda” või “talita tasa ja targu”.

Samas olen ma oma tuleolemusega hea improviseerija ja kohalt startija – kui mingi projekt on liiga läbi skeemitatud ja struktureeritud, siis kaob mul huvi ja loominguline säde. Kui asjad on korralikud, paigas ja õiged, siis kaob värskus ja võimalused otsekui pitseeritakse. Looming vajab õhku ja leegid süttimisruumi.

Olen oma sisemise tulega õppinud sõber olema. Tal on lihtsalt erinevaid vorme: osad kõrvetavad, osad soojendavad ja mõlemat on elus vaja. Mulle tuli väga meeldib ja ta ei jäta mind kunagi, inspiratsiooni ja loomingulisi mõtteid on kogu aeg piisavalt. Tuld on aga mõnikord raske juhtida ja mingis olukorras võib ta liiga isepäiseks minna – keha ja reaalne elu ei jõua selle puhtale energiale järgi joosta. Tean seda tunnet, kus sees kõik lõõmab ja süda tahab midagi nii väga ja kehagi sirutub ilma hingamata, puhkamata juba selle järele. Oma meeltes juba olengi kohal … aga planeedil Maa kehtivad omad seadused ja siin läheb ideede manifesteerimiseks natuke rohkem aega. Ja kärsitus on siis juba selja keeranud ja jahib uut tulilindu, kui Maa reeglid alles minu eelmisel mõttel realiseeruda lasevad.

Aga see tuleenergia annab ka väe ja elujõu ja sisemise vaimustuse. Sisemist tuld saab koolitamisel väga hästi ära kasutada – see läidab inimeste südamed.

Mis paneb Su silmad särama? Mis Sind rõõmustab?

Kui keegi küsiks, et mis mu elus on kõige olulisem, siis on need vabadus ja eneseväljendus. Need panevad mu silmad särama.

Vabadus minna igal hetkel sinna, kuhu ma tahan. Ja teha seda, mida ma tahan. Kui tekib mõte, siis tunni aja pärast laevaga Soome või päeva-paari pärast Viini ooperit ja head veini nautima või Londonisse teatrisse ja šoppama. Või lihtsalt loodusesse või kinno.

Ja võimalus end igal ajamomendil vabalt väljendada. Nii suhetes kui tööl. Kui ma ei saa öelda, mida ma mõtlen või tunnen, siis võrdub see lämbumisega. Olen seda elus kogenud. Minu jaoks on see siis nagu peen piinamismeetod. Miski tahab südamest ja kurgust välja tulla ja kraabib ja nõuab oma eluõigust. Seetõttu ei saaks minust kunagi head diplomaati, olen üsna kehv alluv ja olen õnnelik, et saan oma elu ja tööd ise juhtida. Kuigi, olles töötanud aastaid Draamateatris ja Linnateatris avalike suhetega, olen õppinud väljaöeldavat voolima ja vägagi keskkonna, kollektiiviga arvestama.

See, et iga päev on kohal vabadus ja võimalus end väljendada nii suhtlemisel, kui kirjutades või tantsides ja igal muul võimalikul viisil, teeb mind õnnelikuks.

Mille üle Sa tänulik oled?

Mulle meeldib väga inimestega töötada ja selle võimaluse üle olen ma väga tänulik. See protsess, mis toimub koolitaja või terapeudi töös, on kui heas mõttes Pygmalioni lugu. Kuidas õigete küsimuste ja tunnete vabastamise korral saab nn toormaterjalist ehk kivikamakast imekaunis kunstiteos, skulptuur. Inimeses avanevad senitundmatud ressursid, anded, isiksuseomadused, isiklik vägi. Ma ei pelga tugevaid tundeid ja varje. Saan neid aidata ka teistel integreerida, et kontrollimine muutuks elamiseks.

Olen tänulik, et olen tundnud alati, et miski suurem juhib mind soojalt ja kannatlikult.

Mis on õnne retsept?

Võta elu vastu kõikidel kogemise tasanditel. Rõõmusta või nuta vabalt vastavalt vajadusele. Naudi kunsti, elumängu ilu ja tunnet, et sa avaned ja kasvad iga päev kasvõi natuke-natuke. Pingutus ja lõdvestumine olgu alati tasakaalus. Elu tsüklilisus on loomulik. Puhka lihtsuses. Tee iseendaga rahu. Ole kontaktis omaenda tuumaga. Ära ole korralik ja õige. Ole elav, liikuv, loov, üllatusi täis kratt.

Küsis Jaana Ojakäär