Imedest, stressist ja loometulest 21. oktoober 2020

Ime olemus

Ime võib olla suur või väike, hetkeline või kestev kogemus, kus miski, mis tavaloogika järgi ei peaks toimuma, äkki aset leiab. Otsekui oleks maailm otsustanud, et võiks kuidagi nähtamatutest ja nähtavatest seadustest ja kokkulepetest hooga üle hüpata. Et taastekitada usk ja usaldus, et kõik on võimalik.

Ime on kogu olemust noolena läbiv kogemus, mis liigub läbi tunnete, mõtete, kehatajude ja viib hetkega enda keskmesse, laadides alla absoluutse teadmise, et kogu elus maailm on omavahel ühenduses ja üks. Kohal on korraga mõtteselgus ja samas müstilise suure plaani tajumine. Ime tunnistamine tervendab alati tunnistajat.

Ime võib olla see, kui tajud järsku ilu või valu, mis on nii eriline ja sügav, et sinus toimub nihe. Kui hoomad ahhaa-elamusena seoseid, mida varem pole tabanud. Kui tekib suurem taipamine, kuidas inimesed, sündmused ja olukorrad omavahel süsteemselt mustris on. Kui näed, kuidas keegi, kes oli hetk tagasi veel hoopis teistsugune, saab järsku uued silmad ja kõrvad ja midagi temas selgineb ja terveneb. Kui oled tunnistajaks kvanthüppele, mis aitab liikuda uude dimensiooni.

Kui saad muusika-; kunsti-; teatri- või filmielamuse, mis tõstab hinge kõrgele ja täidab südame.

Kui näed, kuidas mõistmine või soojus või andestamine sulatavad suure konflikti või segaduse.

Imed on kindlasti isikliku värvinguga aga samas alati multidimensioonilised - maailma koesse tekib avaus ja sinuni jõuab valgus, inspiratsioon, energiasööst. See viib uuele tasandile, tõstab, kannab ja laseb hingel lennata.

Teater minu elus

Teater on olnud kohal juba minu teadliku elu algusest. Estonia teatris töötavate vanemate silmad läksid alati särama esietenduste eel ja nende elus oli põhitooniks igatsus teatri ja lava järgi. Olen neile väga tänulik selle eest, et nad oma eeskujuga suunasid vaimsuse, kunsti, kirjanduse, kõrgemate väärtuste, hea hariduse ja harmoonia, ilu ja täiuseiha juurde. Teatriilma kaudu kogesin, et maailm pole ainult see, mis on silmaga nähtav, vaid eksisteerib alati ka teine nn müstilisem plaan. Ka laval on tihti kohal “deus ex machina”. Lisaks õppisin seda, et kõik on elav ja kõigel on hing. Sa kas teed lahti oma silmad ja meeled maailma suurele plaanile või jääd ainult taldadega asfaltile. Sind kantakse sujuvalt läbi elu ja isiklik saatus teostub kergelt vaid siis, kui avad end, et kuulda ja näha juhatust - siis rulluvad lahti sündmused, leiavad aset sünkroonsed kohtumised inimestega, mis suunavad kogemisele, kasvamisele ja oma potentsiaali avanemisele.

Kuna ma juba lapsena teadsin Estonia teatri põnevaid lavataguseid soppe ja mäletan grimmiruumi puudri lõhna ning lokitangide kärsahaisu, siis see on mind eluks natuke teistmoodi ette valmistanud. Ma usun siiani imedesse, muinasjutuliste paralleelilmade eksisteerimisse ja minu reaalsus toimetab nagu mu hispaanlasest lemmikkirjaniku Gabriel García Márquez’i maagiline realism. Mängulisus, loomingulisus, nõtke vaim, uute ja põnevate vaatenurkade leidmine, alati teise plaani otsimine, mis on tegelikult tegude ja suhete taga - see aitab ka minu koolitaja ja terapeudi praktikas. Ja meeletu uudishimu - soov ühe rohkem teada saada ja õppida, kuidas inimene toimib ja maailm ennast lahti laotab.

Teater on minu elus kohal ka praegu. Kirjutan aeg-ajalt balletist ja tantsust, olen Teatri Aastapreemiate kahes zhüriis. Eesti teater on täna rikas ja kihiline. Siin on koos palju stiile ja värve - head psühholoogilist klassikalist sõnateatrit, mida üha enam raske teha, sest nõuab peent inimpsüühika tundmist ja näitleja sügavat tööd karakteri, häälega; paralleelselt modernsemat kallakut; lisaks etenduskunsti nn performantsilaadseid vorme, aga ka kaasaegset tantsu; tsirkust; klassikalist balletti ja ooperit jne jne. Nii väikse riigi ja rahvaarvu puhul peab sellise rikkuse hoidmiseks ja rahaliseks toetamiseks olema väga suur huvi ja tahtmine. Teatril on meie kultuuri ja keele säilitamisel väga oluline osa ja loodan, et me oskame seda eestlastena alati väärtustada. Rahva stressi vähendmiseks ja energiataseme tõstmiseks on see kunstivorm kindlasti väga teraapiline, sest enamus lavastusi täidavad nii pea kui südame.

Olen saanud oma tööl nii Eesti Draamateatris kui ka Tallinna Linnateatris võimaluse jälgida kõrvalt paljude näitlejate, tantsijate lavateed.

Looming ja mängulisus nõuavad alati raami. Nagu tuli põlemisaset. Ideed ja inspiratsioon jääksid pelgalt õhku, kui poleks lavastusi, lõuendeid, pille ja noodipabereid jne. Loometuld õpime suunama ja taltsutama terve elu. Samas inimesi, kelle hing pillub sädemeid, rahulikuks ja neutraalseks sundida, on mõttetu. Nad peavad elama kirglikult oma armastuses ja valus - kaotades muidu sideme oma tuuma ja arhetüüpse Kunstnikuga. On olemas tuhandaid reegleid ja piiranguid, millega ühel vabal vaimul on keeruline toime tulla. Kuidas mahutada iseenda anumasse loominguline põlemine, enesedistsipliin, pidev inspiratsiooni ja tunnustuse otsimine, endas kahtlemine, arhetüüpne igatsus lava, publiku järgi, isiklik elu, enda vajadused, inimsuhted, raha, positsioon ühiskonnas? Neid võrrandis osalejaid on palju ja loomingulise energia särin on nagu pidev sisemine tuli, mis teeb kohati haiget endale ja ka teistele.

Esimesel töökohal Eesti Draamateatri kirjandustoas sattusin keskkonda, kus toimetasid lisaks neile andekatele loomeinimestele, kes seal veel praegu, ka tänaseks lahkunud Evald Hermaküla, Mati Unt, Juhan Viiding, Sulev Luik, Mikk Mikiver. See oli mulle paras katsumus - kuidas säriseva loomingulise energia, suurte egode, reaalse elu, tollaegsete teatriinimeste palkade ja enda usuga ideaalsesse maailma ja suhetesse, hakkama saada. Mitte ise lahustuda, ennast kaotada, vaid kohaneda nii, et sünniks koostöö ja areng. Sest lisaks töö tulemusele vastutab igaüks oma sisemise rahulolu, elu kvaliteedi ja vaimu seisu eest. Kui sulad täiesti suuremasse süsteemi, siis lahustud sina ja sinu individuaalne tee.

Kas stress laseb end juhtida?

Stress on nii üleekspluateeritud sõna, sest kasutame seda tihti ja väsimuse ja halva tuju korral. Ja see mõiste on iga inimese jaoks omamoodi tõlgendusega. Minu jaoks on seal väga palju kihte ja kõik viib ringiga ikka isikliku vastutuse ja teadlikkuse juurde.

Caroline Myss tuletab meelde oma teostes ja loengutes, et me ei kaardistaks ainult materiaalset maailma enda kehaks ja keskkonnaks, vaid saaksime aru sellest, et me oleme energeetilised olendid. Nii nagu mõjutavad meie tunded, mõtted, seisundid, väärtushinnangud teisi, nii mõjutavad teiste omad ka meid. Kõik on pidevas liikumises mööda inimesi ühendavat sisevõrgustikku, mida mööda liigub imekiirelt psüühiline energia - mõtete, tunnete jne näol.

Energeetilises keskkonnas liigub meie ümber pidevalt nn vabu radikaale, mis ei ole vaimsele tervisele kasulikud ja puudutavad meid - madalama võnkesagedusega emotsioonid - hirm, kriitika, viha, ärevus, süü, häbi, turvatunde puudus, ühiskonna meelsus ja õhus olevad teemad, mida liigutab palju meedia. Selline keskkonna energeetiline saaste toimetab igapäevaselt meie isiklikus väljas ja me ei saa sellest ise alati aru.

Tihti ei saa me panna näppu peale sellele, millal ja miks ma mingit moodi tundma hakkasin. Palju seal on isiklikku, palju võõrast. Mis mind tegelikult maad ligi surub ja mis tõstab ja kuidas ise selle eest vastutada, mida ma oma välja sisse lasen? Klientidega tegeledes tuleb välja palju võõrast, mida nad endas kannavad. Päeva jooksul kokku korjatud kolleegide või lähedaste tunded, öeldud ja kuuldud sõnad, elavad inimeste sees oma elu.Tihti laperdab inimeste tähelepanu ja fookus nagu leht tuules. Reageeritakse seisundile või tundele väljast ilma mõtlemata ja iseenda vaimse sisekliima eest vastutamata. Kus on isiklikud piirid? Kus on isiklik kese? Mille pärast sa südant valutad? Kelle pärast sa tegelelikult muretsed?

Stressi juhtimine on seotud palju isiklike piiride teadvustamise ja hoidmisega. Millised on minu isiklikud tunded, mõtted ja vajadused ja millised teiste omad? Kas ma teen neil üldse vahet? Mida ma oma välja sisse lasen ja kas ma saan energeetilist, emotsionaalset materjali ise suunata, vältida, lahustada?

Stressi vältimise juurde kuulub oskus ka teist inimest kritiseerimata “ei” öelda, osata viha ja ärevust aktsepteerida ja kanaldada, oma puhkamisaja eest vastutada, liikuda, süüa elavat toitu, teha sobivat trenni, naerda, olla koos sõpradega ja vajadusel ka mitte midagi teha.

Iseend teadlikumalt jälgides saame suunata ka oma vaimseid praktikaid, mida naguni tihti teadmatult igapäevaselt teeme. Spirituaalse praktika all mõtlen ma mingi protsessi kordamist, mis kultiveerib midagi süsteemselt, et sellega midagi harjutada, kinnistada. Pimedust juurde toovad vaimsed praktikad on - perfektsionism, hinnangulisus, häbi, madal enesehinnang. Valgust loovad praktikad on tolerantsus, aktsepteerimine, tingimusteta kohalolek ja hoolimine.

Tsüklid elus

Kõik need teemad ongi suureks aluseks stressile siin elus. Lisaks aitab oskus aktsepteerida isiklikke ja keskkonna tsükleid ja erinevaid emotsionaalseid seisundeid. Nagu Eesti aasta-ajad vahelduvad, nii muutuvad ka enesetunde tsüklid ja isiklikud energiavarud. Keegi meist ei saa olla nagu väike Duracelli jänes - kogu aeg maksimaalse intensiivsusega töötada ja elada. Kurbus ja madalseis kuuluvad elu juurde nagu ka soe talv ja lumelörts. Elus on normaalsed ka konfliktid ja vastuolud ning vead ja jamad. Seda aktsepteerides kaob ka kõvasti pinget.

Suuremad tsüklid on ka seotud vanusega - 30ndates ja hiljem 50ndates hakkame vaatama elu uue pilguga ja vanad uskumused ja arvamused iseendast ning maailmast muutuvad. See tekitab tihti segadust, sest revolutsiooniline situatsioon, kus vana ei sobi ja uut veel ei ole - on alati ebamugav. Olen näinud, kuidas inimesed selle asemel, et uut ja ägedat emmata, liiguvad vana düsfunktsionaalse suhte või töö või elu juurde tagasi, et oleks mingigi turvatunne. Sest harjumus tekitab kindluse, kuigi ei toida enam hinge. Nii elavad mõned inimesed nii nagu oleks “pausi” nupp pikaks ajaks alla vajutatud.

Mõnikord on ka tunne, et me elame oma elu nagu peaks see olema film või menuraamat. Kõik, mida ma soovin, peab hetkega teostuma ja olema maksimaalselt fotogeeniline ja äge ja põnev. Väidetavalt saab teatud teraapilise või muu lähenemisega teha kõik heaks ja õigeks ja valud olematuks, lisaks veel luua oma ellu absoluutselt kõike, mida sa soovid. Kindlasti oleme me kaasloojad aga usun, et igal meist on ka oma hinge teele kutsutud sündmused ja võimalused, mis testivad ja panevad arenema tihti mitte kõige meeldivamal moel ja eluga toimetamiseks on omad väljakutsed ja piirid. Selle tunnistamine aitab rahu leida.

Varjutöö olulisusest

Mina ei usu “valgusreklaame”, vaid pigem nn varjutööd. Meis on iseloomujooni, osasid, mälestusi, kogemusi, millele pigem väldime otsa vaatamist. Aga nad on väga oluline osa meist - tohutult pinget vabaneb varjusoppidesse valgust heites ja oma kõiki osi vastu võttes. Lapsepõlve ja elu haavad, kui meid on emotsionaalselt hüljatud, mittemõistetud, alandatud, kritiseeritud, tühistatud jne ei kao kunagi, kuid valu ja hirmuga seotud pinge sulab aja jooksul pehmemaks. Valu ei saa tühistada ja kõrvaldada - selle asemele saab iseenda süsteemi juhtida hoolivust, armastust, hellust ja mõstmist. Sel energial on tervendav toime.

Samas on meie muhud ja haavad meie isiksust kujundanud väga oluline osa. Tavaliselt on Haavatud Tervendaja arhetüüp tihti terapeudi, õpetaja, lasteajakasvataja, sotsiaaltöötaja, nõustaja, juhi just oma ametisse suunanud. See juhitu tahab teha maailma teiste jaoks paremaks ja harmoonilisemaks ja ilma isikliku haavata poleks ta sellele teele sattunud.

Stressiga on seotud veel ülituttav kiiruse teemat. 3-dimensioonilises maailmas võtab kõik aega. Mõte, soov, seisund peab tükk aega vibratsioonina tihenema, et toimuks sündmus või asi muutuks reaalseks. Virtuaalreaalsuses toimub kõik hirmkiiresti - saad messengeris sõnumi ja vastad hetkege ehk veel enne, kui arugi saad, mida sa tegelikult soovid ja tunned, teed e-poes ostu või e-pangas ülekande, mis realiseerub kui valgussähvatus. Sama nõuame me iseendalt ja samaväärset kiirust eeldatakse tihti ka tööl. Pikka aega keha ja kogu olemust virtuaalkiirusega koherentseks sundimine viib keha lõpuks streikima.

Edward Bullmore’i uus radikaalne lähenemine stressile toob välja seose depressiooni ja füüsilise põletiku vahel. Ta loob silla neuroteaduse ja immunolooga vahel. Ehk uurib immuunsüsteemi ja vaimse tervise omavahelisi suhteid ning selgitab, kuidas meel, aju, keha hakkavad omavahel omalaadset koostööd tegema, et aidata meil vaenulikus maailmas ellu jääda.

Terapeudina tean, et stressi väljendumine ja selle juhtimine võib olla erinevate inimtüüpide ja tekkepõhja puhul väga erinev. On olukordi, kus aitab liikumine hingamis- ja kehatöö ja on olukordi, kus aitab rahu ja puhkus, magamine. Samas kui teed päevast päeva tööd ja toimetad valdkonnas, mis su silmi särama ei pane ja põnevust ei tekita või keskkonnas, mis on inimsuhetelt keeruline - siis väga pikka aega hallis dimensioonis vastu ei pea - hing vajab toitu ja tõstmist. Kui tegelda asjadega, milleks pole annet ehk siis sundida end suure tahtejõu ja Ego pealt, siis on tulemus suhteliselt sama. Kui teed asju orgaaniliselt ja oma loomulikke andeid ja oskusi kaasates, siis täitud valgusega ja inspireerid maailma.

Lapsemeelsus on meie tuum

Inimestes on mängulisus ja lapsemeelsus Vaba, Maagilise Lapse arhetüübina alati olemas - iseasi, kas nad oskavad või tahavad sellega kontakti võtta. Mõned täiskasvanud ei ole saanud lapsena lapsed olla ja nad ei leia või ei väärtusta seda kvaliteeti endas. Kohustused, vastutus, mis polnud lapse mõõtu, liigsuured ootused talle, vanemate tülides vahekohtunikuks olemine jne on võib olla juba varajases nooruses tõrjunud süütu ja vaba lapse kõrvale. Lapse juurde kuulub oskus olla spontaanne, ebaküps, haavatav, teha vigu, uskuda imedesse ja olla nii aus ja ehe kui süda lubab. Neid omadusi on sageli keeruline väljendada. Selles ka vastus - miks me ei oska või taha olla lapsemeelsed. Tundlikkus ja haavatavus, uudishimu, loomingulisus, julgus riskida, ennast julgelt väljendada - need omadused on aga meie eheda olemuse tuum. Siis oleme kontaktis iseendaga.

Kas hirmuta saab elada?

See pole võimalik. Tundlikumal inimesel oleks hea õppida kõigepealt eristama oma hirme pereliikmete, kolleegide, ühiskonna omast. Oma isiklike hirmudega tuleb aga lihtsalt tuttavaks saada. Neid põhjalikult tundma õppida ja võimalusel algsele päritolule jälile jõuda. Sageli aitab hirmu korral teadmine, millega see minevikus seostub st mis olukorras sa seda varem oled kogenud ja kellega seoses. Siis saab endale kunagiste üleelamistega seoses meelde tuletada, et praegu on aasta 2020, sa oled teises ajas ja kohas ning küpsem ja teadlikum ja keegi ei saa sind enam sundida ja mõjutada.

Keskaju ehk limbilise süsteemi struktuurid on amügdala (mandelkeha) ja hipokampus. Hipokampuse normaalse toimimise peatab tekkiv ülikõrge stressihormoonide tase, mis on vajalik ohuga toime tulemiseks ehk et saaksime ennast kaitsta põgenedes või vastu rünnates. Trauma või hirmuolukorras ei ole hipokampus salvestanud sündmuse lõppu ja reageerime nii nagu sündmus toimuks uuesti ja edasi. Aitab seesama nn olevikku tulemise tehnika aga ka praktikad, mis on seotud hingamise, keha tajumise, fokusseerimisega nägemisele, kuulamisele. Me hindame olukorra ohtlikuks lähtuvalt kunagi tekkinud ja uuesti tekkivast ärevusest, mitte sellest, mida tegelikult näeme ja kuuleme. Tuleb kolida meelte ja kehaga sada protsenti tagasi olevikku.

Samas esinemissituatsioonis pinnale tõusev hirm võib olla hoopis loominguline tuleenergia. Selle olemus ongi liikuv, sädemeid pilduv, rahutuks tegev, ergastav - see inspireerib ja teeb vaimu ja keha elavaks ning sütitab ka teisi. Seda alla suruda ja end rahulikuks sundida pole mõtet. Sisemise tulega tasub teha koostööd ja tal end juhtida lasta. Temaga sõbraks saades saad ise luua ja muuta oma vaimustuse ja põlemisega maailma kohaks, kus on killuke sind läbi inimeste inspireerimise rohkem.