Maslow kuulsa püramiidi kolmas aste tähistab inimese kuuluvusevajadust. Meie väga olemuslikku soovi läheduse, soojuse, mõistmise, armastuse, sõpruse, sümpaatia järele. Ja seda kahes noolesuunas. Väljast sissepoole ehk saada seda teistelt ning seest väljapoole ehk pakkuda seda kaaslastele. Me ei saa eksisteerida isolatsioonis, igal juhul on meil vaja teisi – pereliikmeid, sõpru, kolleege. Ja nendega seoses nn emotsionaalset toitu – armastuse ja tähelepanu energiat, mis on kallim kui kuld ja sama oluline kui hapnik.

Harville Hendrix, kes on oma terapeuditeel praktiseerinud paaride koostöö eesmärgil igasuguseid võtteid, väidab järgmist. Kui päritoluperes jääb puudu emotsionaalsest lähedusest ema ja lapse vahel, siis seda hilisemas elus kompenseerida on väga raske. 

Võid katsetada visualiseerimist – kutsud vaimusilmas kohale ema, kellelt sa toetust soovid ja võtad vastu just selle energia, mis lapsepõlves puudu jäi või võid rakendada muid „ise endale andmise“, andestamise, südame tervendamise praktikaid. 

Hendrixi arvates on kasu suhteliselt lühiajaline, sest sinu isiklikus kogemuses on hoopis teine uskumus. Tema arvates sa mälu petta ei suuda, küll aga leiad sa lahenduse partnerit paludes. Kui teed selgeks oma soovid, esitad talle oma palved, mil viisil ta sind kõige paremini toetada ja väärtustada saaks, siis hakkab aja jooksul minevikus salvestatud info muutuma. Reaalne inimene annab sulle reaalses elus uue võimaluse valusad kogemused kustutada ja asendada need uute ja meeldivatega. 

Ühel ajamomendil kinnistub ka sinu olemusse tõik, et oled armastatud ja hea just iseendana. Mõnikord kulub selleks päris pikk aeg, sest kui sa sisemas salaja usud, et pole kõike seda head väärt, sest oled kogenud tagasitõukamist, siis on üliraske ka vastu võtta ning ühel hetkel võib ka kaaslane tüdida. Küllap oled näinud inimesi, kes vajavad hullult tunnustust ja kiitust, kuid kui neile seda ulatatakse, siis nad energeetiliselt vastu ei võta, kritiseerides iseend või pidades oma head tegu tühiseks. Hea paarisuhte puhul on andmise ja vastuvõtmise energiapalli vahetus kõige aluseks.

Lõpeta õpetamine ja juhtimine – jaga ja võta vastu

  • Partnerlussuhetes pole vaja kedagi õpetada, hoopiski mitte juhtida ning mis kõige hullem „ümber teha“. 
  • Vaja on oma ootused ja soovid kaaslast austavalt selgeks rääkida. 
  • Ise vastu võtma ja seejuures ka isetult andma õppida. 
  • Kauplemisest teenetega, et „sina mulle ja mina sulle“, ei sünni lähedust ja toetust. 
  • Kui sa näitad iga oma rakuga ja kogu olemusega välja seda, et hoolid ja väärtustad partnerit, siis hakkab ta nägema ja tundma seda ka ise. 
  • Inimese energiaväljast, kes tunneb ja naudib oma väärtust, kiirgab õnne- ja rahulolutunnet ka teistele. 
  • Olles täidetud, pole raske ka teistele anda. Olles tühi, muutub andmine mürgiseks hambad ristis pingutamiseks.

Miks me aga tahame oma partnereid hoolega õpetada ja „ümber teha“? Soovime, et meie kaaslane reageeriks nii, nagu me ootame? Eeldame, et me sõber laseks meil end tunda maailma parima sõbrana? Unistame, et partner paneks meid tundma imekauni ja ihaldatuna? Aga seepärast, et nii mõnus on tunda jaatavat kinnitust, toetust, kiitust, imetlust ja vaimustust. Siis on tunne, et enda olemus, ilu, isikuomadused on nähtud, need on heaks kiidetud ja vastu võetud. Nii nagu ema kunagi tegi.

Nagu väike ootab ema hella pilku ja isa tõhusat „jah“ sõna, et tunda end kuulduna ja nähtuna, nii teeme seda partnerite ja sõpradega ka meie. Kui muu maailm näitab meile äikesepilvi ning ühiskond trääsa, siis on nii hea, et on üks koht, oluline lähedane, kes meid, meie isiksust jaatab ja kinnitab.

Kes annab meile signaali, et oleme õiged, pole kandilised, et meie tunded on mõistetavad ja meie ise oleme aktsepteeritavad. Oleme vastuvõetavad ka nohuste ninadega, nutuste silmadega, läbikukkunud eksamihindega, lõhkiläinud suhtega. See taastab kiirelt hea suhte iseendasse, lootuse iseenda toimimisse ja elus hakkamasaamisesse. 

  • Kui oled nähtud ja ära tuntud ja ära mõistetud, siis saad tunda rahu ja õndsust. 
  • Kui saad tagasiside, et sinu viha ei lennuta inimesi sinust eemale, sinu sisetorm ei pane sõpra sind hülgama, sinu valu on arusaadav, siis saad julgelt olla kontaktis kõikide oma osadega – kõikide tunnete ja väljendusviisidega.
  • Lased tunnetetulval välja voolata ning mõtetel peast paiskuda – nende väljendamine on turvaline ja ei hirmuta teisi. Su sõber ei võta neid isiklikult, iseendale suunatuna, vaid tajub tervet piiri sinu ja iseenda vahel.

Sa tead kindlasti seda vabanemiseufooriat, kus järsku midagi, mis oli valus varjata ja raske tunnistada, voolama pääses – kui sa julgesid seda iseendale ja kellelegi teisele tunnistada. See, mis oli sinu jaoks sinu uskumuste või lapsepõlves kogetu põhjal samaväärne häbi ja hirmu topeltpingega, järsku päevavalgele tuli. Seda kergendustunnet, et sinu tume saladus ei olnud su sõbra jaoks üldse jube ja sa julgesid lõpuks pikka aega varjus olnud tondi lahti päästa.

Aktsepteerimine versus diskvalifitseerimine

Jah, see kõik viib jälle tagasi lapsepõlve. Viitab lapse kogemusele, kui ema on ta võtnud vastu iseendana. Kui ta tihub nutta või puhiseb vihast – siis lastakse tal neid negatiivseid tundeid väljendada ja ei diskvalifitseerita ehk ei hüljata emotsionaalselt. Ta kogeb, et oma impulsside, tegudega on ta saanud emalt tähelepanu, hoolitsevat hella energiat ja see kinnitab, et ta on õige ja hea. 

Ema ja isa pahameel ja tähelepanu ehk energia ära tõmbamine tähendab lapse jaoks suurimat karistust. Laps kasvab aga vanemate hoolitsuse energias – see on tema arenguruum. See annab mõnusa eneseküllasuse ehk täidetuse terveks eluks. Neil õnneliku lapsepõlvega indiviididel pole vaja pidevalt teiste heakskiitu ja tähelepanu. Nemad pole saanud signaali, et nad on ainult siis head, kui teevad asju ema-isa meele järele. 

Kui laps loomulikul viisi hoolitsust ei saa, siis hakkab väike inimene energiat otsima pahandusi tehes või liiga hea laps olles ja hülgab iseenda tegeliku loomuse ja ka normaalse tunnetemaailma. Siis siseneb ta maailma, kus tohivad olla portselankujudena reas tolmust puhastatult riiulis vaid kuulekus, tublidus, püüdlikkus.

Sarnasused sulatavad, erinevused eristavad

Kui kolleegi, kaaslasega kipub suhe minema konfliktseks ja hakkab süüdlase otsimise klapperjaht, siis on hea teada, et olles tunnistanud oma tundeid on järgmisena kõige kiirem tee hea enesetunde juurde keskendumine sarnasusele. Nii tekib partneri ja kogu maailmaga kiiresti ühtsusetunne. Sarnasuste leidmise pinnal tekib lähenemine. Kuna mul on füüsiline keha ja ma erinen kindlasti oma kaaslasest ja sõbrast, siis see takistab sageli ühtsustundel avanemast – oleme ikkagi eraldi olevused.

  • Mõtle mõnele mälestusele oma elus, kus oled kohtunud võhivõõraga ning temaga juttu puhuma hakanud.
  • Mida rohkem oled leidnud ühtemoodi arusaamu ja reageeringuid, mälestusi, mis kattuvad, sarnasusi mõtetes ja iseloomus, seda soojem sul hakkab.
  • Keha lõdvestub, alateadlik kaitse kaob, hingamine muutub sügavamaks, hakkad lähenema vargsi uue tuttavale ka füüsiliselt. Sulamine hakkab toimuma kehades, emotsionaalses väljas ning teie mõlema psüühilises ruumis.
  • Süda avaneb ja sul on imehea olla.

Erinevuste otsa koperdades tekib kahetine tunne – kui kaaslasega on hea kontakt, siis on see põnev ja adrenaliini tootev kogemus. Tema erinevad kogemused panevad huvi ja vaimustust tundma. Kui partner kujutab endas konkurenti või on kuidagi ohtlik, siis on see kui piikide otsa sattumine. Ebamugavustunne tekitab kananaha, keha pingutub, valmistud põgenema või vastu ründama ja lõdvestusest pole juttugi. 

Hetkel, mil teadvustad, et te oletegi kaks erinevat üksust ning sul on oma psüühiline ruum ja kaaslasel oma, muutub asi paremaks. Sul on alati õigus „ei“ öelda, oma piire kaitsta ning võõraid tundeid mitte oma välja sisse lasta. Sina otsustad, mis on sulle hea ja mis mitte, kehtestad või lammutad endale sobivad piirid.

Ühtesulamine, kontakt, selged ja hägusad ehk läbilaskvad või liiga jäigad piirid.

Kui sa kujutaksid ette oma partnerit ja prooviksid joonistada kas ühtlase kriipsuna või katkendliku joonena või hoopis punktiirina teie vahelise nähtamatu piiri, siis milline see oleks? 

  • Kas te eksisteerite läbilaskvate piiridega kui ühinenud anumate süsteem – kui kaaslasel on hea tuju, siis on ka automaatselt sul, kui tal läks tööl halvasti, siis tunned sina sama? 
  • Või te elate kumbki jäigalt piiritletud oma mullis – sina tegeled laste ja eneseteostusega, kaaslane eelistab sõpru ja komandeeringuid? Või ehk sina oled siiski sina ise oma tunnete, hobide ja sõpradega, kuid teie vahel on ka ühine ruum ehk tegevused, mida koos teete?

Kui siit nüüd tagasi lapsepõlve maastikele rännata, siis väidetavalt lähevad keeruliseks suhted just neil, kes ei taju selgelt isiklikke piire ja pole piisavalt päritoluperest diferentseerunud. Siis paneb sisetunne sind liialt teisesse sulanduma või vastupidi hülgamishirmus ise taanduma, kuigi vajadus läheduse järele on sisemiselt hirmsuur. Ja vastandid tõmbuvad ning sellest ka erinevad ootused suhtele. Üks klammerdub, teine soovib vabadust. Lahendus on enda tunnete, vajaduste ja isiksuse arendamine ehk korralik individualiseeritus.

Paari suurim jõud on teineteise toetamises ja selle kõrval on hea piisav autonoomia, mis aitab isiksusena areneda ja maailmas tiibu sirutada. Kui toetus on kadunud, tuleb see üles leida, kui see on olematu, siis tuleb asja parandada ja kui ka see ei aita, siis lahku minna. 

Sel puhul võiksid muidugi endalt küsida, et kui ma austan iseend, siis miks valin ma sellise suhte, kus kaaslane mind ei väärtusta ja toeta? Igal juhul on oluline tajuda oma autonoomiat ja erisust. Et sina oled sina iseendana ja oma maailmaga. Sul on oma hingamisruum. Sa ei ole ühendatud anumate süsteemi üks osa, vaid ISE.

Suhete teemaline artiklisari ilmus ajakirjas ÜKS 2012. a.