Suhete maailmas oleme me kõik õpilased. See on elukestev õpe. Mõned jõuavad kiiresti ülikooli teaduskraadini, teised ragistavad aastaid
algklasside materjali kallal.

Miks see kõik peab olema nii keeruline ja ka juba kätteõpitud tarkus võib ühel hetkel olla õigemast õigem, teisel sind jälle alt vedada? 

  • Suhted peegeldavad meile iseend. Kaaslase peeglist tulevad välja puudrikihi alla peidetu ning kõik see, mida me iseendas sageli näha ei taha või pole tohtinud. Samavõrd, kui suudad aktsepteerida iseenda varjupooli ja kaob peitusemängu endaga, samavõrd kasvab ka teise aktsepteerimise ja armastamise osa. Nagu ühendatud anumate süsteemis.
  • Suhtlemine ei tähenda selgeks õpitud reegleid, sest mõistuse ja pea riigist paneb ta meid kiiresti kolima südame alasse. Pealtnäha võib olla kõik perfektne, kuid hing annab kiiresti märku, et ta vajab emotsionaalselt hoopis midagi muud. Ja teda sa ei peta. 

Ainult sinul endal on vastutuse võtmise võluvõime. Vastutuse võtmise otsusekindlus. Kas soovid häid ja arendavaid suhteid või konfliktiridasid. Kõik, nagu ka see esimene lugu, algab otsusest võtta vastutus.

Suhetele pühendatud artikliteseeria proovib anda teistmoodi vaatenurga, uutmoodi lähenemise sellele igihaljale teemale. Peatub suhtemustritel, uurib mõlema osapoole rolli ja panust, partnerluse algtaotlust ning piire, mis on hea kaasluse puhul kõige olulisemad. Et tunded, vajadused ja nende eest vastutamine ei jääks kaaslase kanda. Teadvustab ootusi ja sinu enda alateadlikke mustreid, mis sa pagasina kaasas kannad. Ja seda kõike selleks, et pilk saaks selgemaks ja sa saaksid ise otsustada, valida ja oma energiat õigesti suunata. Rahuldustpakkuva, hooliva, toetava ja vastastikusel austusel ja aususel põhineva suhte loomiseks.

Julgus vastutustundlikult suhelda

„Nii heas kui halvas…“ lubab säravate silmadega noorpaar üksteisele abielutõotuses. Siis võtab enda kätte valitsuskepi nähtus nimega „elu“. Mõni paar elab koos vaatamata igikestvale rahulolematusetundele, mõni valib teadlikult majandusliku toetussuhte, teine jälle otsustab, et pere nimel tasub pingutada, kolmas töötab vastutustundlikult läbi kõik suhteprobleemid ja õpib teineteist kuulama ja mõistma. Küllap variante on veelgi. Kas selleks, et indiaani vanasõna järgi oleks „süda ja kõht mõlemad täis“ peab olema armastus, vaimne klapp, emotsionaalne sobivus, pelgalt tahe või midagi hoopis muud?

  • Mis juhtuks siis, kui kõik oluline oleks suhte loomisest peale olemas – ühised huvid, teineteisest hoolimine, vastastikune austus ja mõistmine? Kõik, mis on hea suhte püsimise eelduseks. Aga nendele koostisosadele lisandub veel üks maagiline võluaine „teadlik vastutus“.

Terapeutidepaar Kathlyn ja Gay Hendricks väidavad, et selliselt loodud suhe on eriliselt sünergiline, toitev, uskumatut isiklikku loovust arendav ja indiviidi väestav. Parim, mida ette kujutada võib. Sellises koosluses on igapäevaselt kohal harmoonia, õnnetunne, usaldus, kuulamine ja mõistmine. Teineteise toetamine on suunatud inimliku potentsiaali avamisele ja iseendaks olemisele. Hierarhia ja sõltuvus on üle parda visatud.

Miks taolist suhtetüüpi, mille teadlik vastutus on kokku sõlminud, kohtab nii vähe? Kõigepealt võib asi olla teadvustamises – selline kooseksisteerimise vorm on mõtte tasandil uus. Inimesed ei tule selle peale, et ka nii on võimalik. Kogemustest ja keskkonnast välja tõmmatud info tõestab, et paarisuhte aluseks on sageli võitlus. Kõik see, mida me enda ümber lapsepõlves või lähiümbruses näeme, kinnitab muud. See uskumus on salvestunud alateadlikul tasandil ning paneb automaatselt tegutsema ja elus valikuid tegema. Raske on uskuda seda, et toimiks miski, mis inimese kogemuse koordinaatteljestikul puudub. Ühe paarisuhte refrääniks on tavaliselt võimu jagamine – mineviku programm, kudedesse, impulssidesse salvestunud eksisteerimisviis. See on mõtteviis, et on kas nii nagu mina soovin või üldse mitte. Oma õigus tuleb välja võidelda ja tavaliselt teise vähendamise, allasurumise, tühistamise hinnaga. Tavaline paarisuhe on kompromisside, teineteises lahustumise, iseenda allasurumise lõputu jada. Liialt kompromisse tehes lahustub aga meie olemus ja vajadused suhtes jäävad tähelepanuta. Suhe kui mõiste saab peaosa ja inimesed jäävad tahaplaanile. Juhuslikult kohtunud inimesed, kes parema puudumisel rajasid ühise kodu ja sündis laps ei ole vastutavalt ja teadlikult valinud kooselu.

Teadlik pühendumine

Hendricksite pakutud lahenduseks on enese teadlik sidumine, pühendumine vastutusega. Sellise suhtelepingu puhul saab partnerlus katalüsaatoriks, mis aitab avaneda mõlema osapoole potentsiaalil, loob suure ja võimsa arenguruumi. Vastutussuhe on toetus individuaalsele kasvamisele, isiksuse arenemisele. Igaühes meist on peidus paras annust loomingulisust – ka see saab toetavas, armastavas õhkkonnas avaneda enneolematul moel.

  • Vastutussuhtel sõlmimisel on mitu olulist aspekti. Kõigepealt võtab kumbi osapool sada protsenti vastutust iseenda elu ja tunnete ees ning tagajärgede eest, mida ta ise tekitab. Pühendunud suhtes pole ohvreid. 
  • Selle saavad sõlmida kaks inimest, kes ei tunne end elu heidikuna, pilliroona tuules, vaid teavad, et nad ise oma mõtete, tegude ja uskumustega kutsuvad ellu tunnete jälgi, sündmusi, suhteid. Nad vastutavad ka ebameeldiva eest, vaadates teadlikult üle oma osa enda elu loojana. Sellises suhtes pole pidevalt ringisebivaid konflikte ja ärritust, sest süüdlase otsimine jääb ära. Inimene vaatab endale, oma tegudele ja sisetundele otsa ning leiab ise üles selle, millega ta midagi on ellu kutsunud. Sellest teadlikuks saades muutub kannatamine isiklikuks vastutuseks. 

Näitena võiks siia tuua viha väljendamise. Seda on raske teha, sest pelgame oma tugeva tundega kaaslasele haiget teha, mäletame nooruse kodus pidevalt õhus olnud lahendamata pingeid, isa destruktiivset süüdistavat käitumist, et keegi või miski teine on tema halvas tujus süüdi – ülemus või ema või madal palk. Kui võtta vastutus oma tunnete eest, siis võid sa kaaslasega seda jagada. „Ma tunnen viha, pahameelt, palun aita mul aru saada, millest see tuleb või aita mul sellega tegeleda. Mina vastutan oma viha eest, sina ei ole selles süüdi. Mina aktsepteerin ka seda tunnet iseendas ja ei kaota endaga kontakti.“

Magus sünergia

  • Hea sünergiaseisundi tekkimise aluseks on mõlema osapoole teadlik pühendumine. Ühest ei aita, mõlemad peavad olema valmis vastutust võtma ja koos arenema. Mängureeglid tuleb paika panna ja siis nendest ka kinni pidada. 
  • Kui mäng läheb liialt keeruliseks, siis tuleb ka teada anda pausivõtmisest või mängu lõpetamissoovist. 

Selline leping vajab ausust ja partneri usaldamist. Elus on sageli määravaks otsustavus. Kui oled ise enda sees otsustanud, et maksu mis maksab – sa panustad ja vastutad ka tagajärgede eest, siis hakkab isiklik energia teistmoodi liikuma ning toob toetuse ja probleemide lahenduse ka välismaailmast. Nähtamatu jõud hakkab sind toetama.

Teine põnev teema on alateadlike uskumuste pagas. Võid küll mõistusega teha valiku harmoonilise suhte kasuks, kuid alateadlik programm kustub su ellu pingeid ja konflikte. Siis võib olla, et sinu tuumuskumus, et suhe tähendab nägelemist ning võitlust, kaalub üles teadliku valiku. Kui leping pühenduda on sõlmitud kahepoolselt, saab ka sellega toetavalt tegeleda.

Vastutussuhte alustalad

Kõigepealt on oluline sinu enda otsustus – pühendun lähedusele ja olen valmis kõik oma teel läbi mõtestama, töötama ja puhastama, mis mind ei toeta. Oled valmis otsa vaatama igale hirmule ja tungile tegeliku läheduse eest põgenemisel. Lapsepõlves nägime tihti, et paarisuhe tähendas enda allasurumist, vähendamist, oma vajaduste eiramist teise heaolu nimel. Isegi iseenda hülgamist. 

Pühendunud paarisuhtes on kaks prioriteeti: pühendumine sajaprotsendiliselt suhtele ja sajaprotsendiliselt ka iseenda arengule.

 

Suhete teemaline artiklisari ilmus ajakirjas ÜKS 2012. a.