Aare nimega vägi
Vägi on see nähtamatu, ometi kõigi jaoks tuntud aare, tänu millele me saame täiel rinnal elada, ennast teostada ja luua, sest see annab energia, jõu, inspiratsiooni, kire, põlemistemperatuuri või otsusekindluse. Ilma väeta on elu maitsetu ja väe nimel käivad siin maailmas kõige suuremad võitlused ehkki lahinguseisus nimetatakse seda hoopis võimuks. Vägi ise on meie sees alati olemas ja on vaja vaid teada, kuidas teda toita ja hoida ning kasvatada. Vägi on neutraalne - kui me oma võimu kuritarvitame, siis anname me sellele ise teistsuguse värvingu. Samas ei saa kedagi sundida midagi tegema - inimene teeb ennast kahjustavaid ja vähendavaid valikuid ise hirmust millegi või kellegi ees.
Isiklikku väge pole kogu aeg ka samapalju - ta on nagu elugi tõusude ja mõõnade suunata. Ameerika põlisrahvad ja shamaanid on palju uurinud, kuidas väge jahtida nagu saaki ja kuidas õigel ajal väe lainele hüpata nagu surfaja. Väe rajal kõndimine nõuab isiklikku vastutust, tasakaalus sisemist eetikat ja valmisolekut oma energiataset tavalisest kõrgemal hoida. Väe enda sees kodus hoidmine on teadlik valik ja see sõbrustab ka enesedistsipliini ja järjekindlusega. Harjumuste, uskumuste, harjutuste, rituaalide abi on ka vajalik.
On paar lihtsat teadmist, kuidas väge suurendada. Kui meil pole energiat ja tahe on kodust lahkunud ning tervis nõrk ja peas udu ning ringi hiilivad enesehaletsuse mõtted, siis ei suuda keegi häid valikuid teha ja oma potentsiaali teostada. Nendel hetkedel tuleb teada, kuidas oma energiataset tõsta, et saabuks mõtteselgus ja sisemine jõud ärkaks.
Huumor ja nali on alati head abilised, kasvõi hea komöödia teatris või film, mis paneb naerma nii, et maailma liiga tõsiselt võtmine ununeb. Kõik, mis on kaunis - kunst, loodus, muusika jne, mis laseb hingel puhata ja silmadel, meeltel nautida - ka see annab juurde uut energiat. Viibimine vaikuses - kaunis looduses, meditatsioonis, lihtsalt rahus - aitab puhata ja mõttetulval lahtuda. Lihtsus aitab elu uuesti korda teha - taanda tunded, suhted, töömured lihtsaks, uuri, mis tegelikult on keerukuse ja skeemide taga. Mingi ammu ooterezhiimil olnud asja lõpetamine, lahti laskmine, ka andestamine - annab samuti suure pahvaka lisaenergiat. Ja tõde - sellele otsa vaatamine, endale tunnistamine - nii keeruline ja vahel ehmatav kui see ka pole - ka see toob taas tagasi sisemise väe.
Kui hakkame tegutsema ja võtame vastu südamest otsuse ning selle eest täie vastutuse - siis on vägi samuti alati meiega. Ja huvitav on alati vaadata, kuidas loomingu sünd, ideede tekkimine ja inspiratsioon on seotud ja suureneb jagamisega. Kõigepealt võtame ahhaa-elamuse, taipamise, loomingulise impulsi vastu ehk oleme nagu kanalid ja siis jagame seda teistega, et teha koostööd, ka neid inspireerida ja sütitada. Sellest sünnib alati midagi uut ja väekat. Midagi sünergilist.
Väe sünnist ja olemusest
Sisemist väge saab kirjeldada tulele omaste terminitega. Põlemine, süttimine, hõõgumine, tuumajõud, sära, inspiratsioon, looming, eluenergia. See on kindlasti aktiivne, dünaamiline energia, mis kannab edasi, paneb looma ja tegutsema, nakatab ja inspireerib.
Küpsemaks saades olen siia juurde lisanud väga olulised väärtused ehk sisemise tasakaalu ja hingerahu.
Sisemine vägi ei ole kindlasti energilise tegevuse maski taha peidetud ärevus, mis tegutseb ilma suunata, lihtsalt surudes, jõuga oma asja ajades. Vägi annab elu, mis on läbi tunnetatud ja ka mõtestatud. Vägi hõõgub harmoonilises hinges.
Põhja-Ameerika indiaanlastel on väga ilus loomislugu. Hetkel, mil toimub uue elu viljastumine - leiab aset väike tuumaplahvatus. Ehk see meeletu jõud, sära, energia, mis tekib - see antakse kaasa uuele hingele isikliku väena. Kuidas ta seda väge kasutab ja hoiab - see on tema isiklik valik. Kas ta hoolitseb selle eest teadlikult - lastes kehal ja mõistusel ka õigel ajal puhata ehk hoolitsedes väe anuma eest ning hiljem nagu tõrvikus hubisevat tuld väge oskuslikult toites ja hoides.
Vägi on suurema allika toita. Aasta 2021
Väge saab alati juurde suuremast allikast ja nii on hea jälgida ka kosmoses toimuvaid protsesse ning enda tegemised selle järgi joondada. Selle aasta liikumised suures plaanis on Minast Meie juurde. Polaarsus väheneb üha enam. Pole ainult üks ja teine, vaid nii üks kui ka teine ehk tõdesid on erinevaid ja kokkuleppes ja üldise heaolu järgimises on võti. Intuitsiooni arendamine ja kasutamine on väega kontaktis olemisel oluline - see ühendab meid alati suurema välja ja väega. Soolost saab üha rohkem koorilaulmine. Aga eestlased on seda hoolega laulupidudel harjutanud.
Sel aastal viib meid tee on üha rohkem enesekeskuselt eneseusaldamisele. Lisaks kumab refräänina igal sammul küsimus üksolemisest ja läbipõimumisest. Enam ei saa ajada taga vaid isiklikku tulilindu. Jahtida vaid isikliku tahte juhatusel. Seda võib teha aga see otsing on edukas vaid siis, kui sinu lind leiab endale kaaslased kellega koos lennata ja kes sind toetavad ja kellega sina arvestad. Veevalaja uus ajastu nõuab laiemat, sfäärilist visooni iseenda kohast, soovidest, visoonidest maailmas. Kõik areneb, kasvab vaid vastastikuses seotuses. Kas sinu idee ja soov leiab vastukaja ka teiste poolt ning aitab ja toetab teisi või on see vaid soolo?
Usalduse juurde liitub ka väga praktiline mõtlemine, mis arvestab igal sammul reaalse keskkonnaga, maa seadustega.
Ühelt poolt saab jõudu enese usaldamine, enesekindlus, riskimine, ausus, laienemine aga teiselt poolt on vaja vaadata ka reaalselt oma ideede kasvukeskkonda. Maailm on oma väärtustega alates eelmise aasta kevadest palju muutunud. Oma soove ja tahet enesekindlalt teostama asudes on ka selle praktilisus, maandatus, realiseerimisvõimalikkus olulised. Millisel pinnasel, millises keskkonnas mis taim kasvab? Kõrbes on kuivusega kohandunud ja mägedes või vihmametsades sootuks teistsugune floora.
Vägi ja võim ja tahe
Igas inimese on vägi, temale ainuomane energia, sisemine tuli. Mõnikord on see lihtsalt paksu elukogemuste tuhakihi all või on keha ja vaim nii väsinud, et see vägi vaikselt tuikab - ei põle ega ole samas ka täiesti kustunud. Võib olla ka nii, et see vägi ilmub jõuna välja ainult siis, kui olukord muutub emotsionaalselt ohtlikuks ja on vaja end jõuliselt kaitsta, kedagi sõnadega rünnates, kritiseerides või maha tehes. Siis jääb vägi kasutamata isikliku elu loomisel läbi heade valikute ja tervete suhete. Ja vägi muutub kergesti võimu kuritarvitamiseks. Ehk jõulisteks võteteks, kuidas teistega võimumänge mängida, intrigeerida, manipuleerida. Seal all on tegelikult uskumus, et isiklik vägi on nõrk ja enesekehtestamine vajab jõudu. Ehk, et keegi üldse kuulaks ja saaks ennast olulisena tunda - see vajab vihaenergiat või sõnapeitust otseküsimise ja avatud palve asemel.
Polüneesiast pärit iidne Huna õpetus kirjeldab lihtsalt ja kujundlikult kuidas me kasutame isiklikku tahet väe teenistuses. Igal meist on inimestena suhteliselt võrdne kogus isiklikku väge. Kuidas me seda kasutame - on aga iseasi. Kas me suuname oma tahte nagu noole tulevikku ja ületame takistused ja leiame loovaid lahendusi ning kukkudes puhastame põlved ja tõuseme ning toetame iseend või suuname sama energia enda kritiseerimiseks, piitsutamiseks, maha tegemiseks haletsemiseks. Ühel juhul on tahe ja vägi joondunud otse edasi tulevikku ja teisel juhul enda vastu. Esimesel juhul tahe loob ja teisel juhul hävitab meid ennast.
Enesekindlus algab heast kontaktist iseendaga
Kontakt iseendaga on kõige tuumaks. Ja oskus seda olevikus hoida. Oma päris mõtete, tunnete vastu võtmine ja väljendamine on hea enesetunde ja iseenda väärtuslikuks pidamise aluseks. Vahet pole, mida teised arvavad või kuidas sind muuta soovivad - sina ise pead iseenda vastu võtma - iga enda osa hellalt ja hoolivalt.
Üks kannatuse suurimaid allikaid on enda reetmine – tundes või mõeldes ühtviisi, aga tegutsedes teisiti, olles täiesti teadlik sellest, et lähed endaga vastuollu.
Mis meid kõige rohkem pahandab? Isenda väe kaotus. Kui me anname oma väe ära teisele inimesele. Kui me oma väge ei suuda kasutada, et olukorda muuta või juhtida.
Ehk kui me teeme valikuid ja otsuseid lähtudes sellest, et keegi kontrollib ja hirmutab ehk pelgame alandust, kriitikat, vaimset vägivalda.
Igal eluhetkel saame öelda, et mul on vägi või olen abitu. Kui me ei näe kohe lahendust, väljapääsu, tulemust ehk meie tahe ja plaan ei teostunud, siis tunneme end segaduses, õnnetu ja abituna. See tähendab, et me lülitame end tihti välja ülejäänud maailmast, teiste abist, uutest võimalustest ja tõmbume iseenda kapslisse. Kui ütleme, et oleme abitud ja ei saa midagi teha, siis sellega tõmbame justki isikliku stepsi välja suurest energiaväljast, mis on tulvil tohutuid võimalusi ja potentsiaalseid stenaariume rääkimata suuremast väest. Nipp oleks olla lihtsalt avatud, uudishimulik ja otsida ja katsetada ja kõikvõimalikel lahendustel lasta sisse lipsata.
Sisemine rahu - kui valgus ja vari on kodus
Enesekindel inimene on endaga rahu teinud. Ühendanud oma valguse ja varjupooled. Nagu kaardipaki või arhetüüpide süsteemis - on olemas pilt ja peegelpilt, see, mis on päikeses ja see, mis on peidetud. Enesekindlus on julgus olla hetkes, võtta ennast vastu oma kurbuse ja aukudega hinges, mitte iseend hüljata, olla hooliv ja hell ning vaid väljendada oma tundeid ja mõtteid ehedalt, kuid teisi austavalt. Samas otsida ja areneda. Olla uudishimulik ja elule avatud.
Huvitav on vaadata liikumisi ja trende maailmakinos ja suures teatris. Need peegeldavad paljuski elu, sest kui inimesed ei saa ise end laval ära tunda ja näitlejaga samastuda, siis need zhanrid kaotavad atraktiivsuse. Ka Eesti teatris hinnatakse perfektse etendamise asemel laval üha enam ehedat, muhkudega, haavadega, narmendavat inimest. Kes on kohal, usaldav, hingav ja elus. Katsetatakse tihti performantsilaadset lähenemist ehk lubatakse tulla sisse õhku, juhust ja usaldatakse laval vaataja silme all sündima hakkavat.
Enesekindlust ei võrdsustata kuskil enam nn pokerface’i või karmi mängija kuvandiga, kel ükski lihas näos ei liigu. Mask on emotsionaalse ebaküpsuse või nartsissismi tunnus. Omane nendele inimestele, kes vampiiridena ei näe peeglis oma nägu. Sest nad nad ei teagi, milline see tegelikult on - neile pole keegi turvaliselt õpetanud väljandama oma tegelikku loomust, embama nõrkust ja haavatavust.
Võid proovida lihtsaid tehnikaid, mis pärit budistlikust maailmavaatest. Harjuta lubamist. See tähendab, et mis olukorras sa ka ennast ei leiaks - võtad selle lihtsalt vastu. Oled enda ja teiste suhtes heatahtliku hoiakuga. See ei tähenda passiivsust ega allaandmist, vaid oma energia tõhusat kasutamist ehk ei raiska seda soovile, et asjad oleksid teisiti. Lubamisel pole hävitavat kriitilisus teiste ja enda suhtes. Ja siis liigud edasi vaatlemisse.
Vaatlemine avab tee suurema ärksuse ja teadlikkuse poole. Vaatlemisse tood sisse siira huvi. Oled uudishimulik ja jälgid, mis sinuga hetkel toimub. Miks ma niimoodi tunnen? Mis tunne see on? Mida ma tajun? Milline on minu kehahoiak praegu? Millised lihased on pinges?
Kui seda teadvustad, saad soovi korral asendit muuta või tundest või olukorrast teadlikumaks ja see muudab ilma sunni ja kriitikata juba midagi sinus ise.
Kui palju juhib elu hirm olla naeruväärne
Küsi endalt näiteks selline küsimus: „Kui palju valitseb mu elu hirm olla naeruväärne?” See on põhiline vaimne küsimus, mis viib su sügavale enda olemusse.
Saad ise panna näpu peale hetkedele, kui iseend ei usalda ja kaotad enesekindluse. Ehk kui järgmise eesootava otsuse või valiku tegemise asemel valid turvalise tee. Kui kardad valida valesti või tunned hirmu tagajärgede või teiste arvamuse või konfrontatsiooni ees. Ehk jälgi iseend kui otsustad, et lükkad otsustamise edasi ja veel mitu korda edasi. Uuri, miks sa tegelikult süüdistad teisi - kas see on mugavam kui endale otsa vaatamine. Ole teadlik, miks valid mõne pehme sõltuvuse (toit, telekas, shoppamine jne). Vaatle end, kui otsuste tegemise asemel tõmbud tagasi maailmast ja inimestest või leiad end veeretamas masenduse ja jõuetuse mõttteid. Need mustrid on kõik seotud ebakindlusega ja erinevate hirmudega. Vaata otsa oma ebamugavusele ja saad sellega otse tegelda.
Lugu ilmus toimetatud kujul 16. jaanuar 2021 Õhtuleht Elu "Puuduta mind" Elu rubriigis
Kirjuta esimene kommentaar