Kes või mis püüab kinni kõik selle, mis meid ümbritseb, kutsub ja meelitab? Kes või mis valib selle, millised kogemused me enda jaoks hetkeks paketiks kokku seame? Kes või mis määrab meie elu kvaliteedi ehk selle, kas keskendume heale, mõnusale, ilusale või hoopis ebameeldivale ehk muretsemismaterjalile? Peategelane selles loos on tähelepanu. Tema käes on uskumatult suur võim. Elu ägedaks kogemustereaks muuta või vaid hirmu ja pinge miiniväljaks taandada.

Hommik on alanud meeltekeskselt - kui fokuseeruda ainult neile ja kogu kopsumahuga hingata, nahapinnaga tunda, silmadega nautida värve ja kõrvadega kuulda kureparvede signaalhelisid, siis tuleb kehasse elus olemise värskus ja täieliku kohalolemise kogemus.

Siit tuleb mu järgmine valik - kas võtta ette pikk jalutuskäik mere äärde energiaga laadimiseks või asuda arvutis kirjadele vastama. Kas ma saan otsustada, et võtan kohustuste asemel hoopis aja enda laadimiseks?

Väide, et tähelepanukeskme suunamise meisterlikkus ja siis ka selle hoidmise oskus määrab elu kvaliteedi, on pärit juba aastatuhandete tagustest õpetustest. Budismi meeleharjutused ja mediteerimisalused tähelepanu ja meele juhtimisega tegelevadki.

Su elu on seda rahulikum, mida enam oskad tähelepanukeset enda sees hoida. Võiks öelda, et pöördvõrdes siis närvilisem, mida rohkem su tähelepanu püüab kõike, mis väljaspool sind on.

Hulkuv meel

Esimesed telefonikõned, kiired e-kirjad, mis ootavad vastamist, hulk toimetusi, mida tuleb teha, sest siin dimensioonis on vaja pidevalt korrastamise ja ennetamisega tegeleda. Ja kõigil vastuse ootajatel on kiire ning tegutseda on vaja iseend tavatempost välja sundides. Sisetunne muutub rahutuks ja otsivaks, meeled hüplevad mõttelt ja pildilt teisele, hingamine pealiskaudseks ning õlgadesse tekib pinge. Tähelepanukese liigub täielikult endast välja ehk kõigele, mis tuleb kiiresti ära teha. Mõte hüpleb veel pealekauba fraasil, mis refräänina kordub “Kas ma jõuan kõige sellega täna toime tulla?”

Minu tähelepanu läheb täielikult hulkuma. Ta ei ole enam kodus - see tähendab, et mina pole endaga tunnete ja kehaga ühenduses, vaid mõtlen protsessidele, mis kohustuste täitmisega kaasnevad ning lõpptulemustele. Mu tähelepanu on kuskile ebamäärasesse tulevikku kolinud. Ma ei tunne enam oma käsi ning jalgu. Keskendumine on nagu nool, mis viib mu kõikide tajudega ainult sooritamisse ja tegutsemisse.

  • Ma tean, et nii tähelepanu kui kontrollikese on kas pigem välised või sisemised. 
  • Välise kontrollikeskme puhul on tunne, et teised inimesed teevad mulle midagi - elu ja ühiskond teeb minule midagi halba või head ja minust endast sõltub väga vähe. 
  • Mul on uskumus, et kogu minu elu on kellegi teise kontrolli all ja ma pean kõigepealt nendega arvestama. 
  • Seesmise kontrolli puhul on kõik vastupidine. Mida seesmisem on kontrollikese, seda paremini suudan ka enda eest seista ning tähelepanu juhtida sinna, kuhu soovin.
  • Tähelepanu valib pidevalt suuna ja fokusseerub kui kiirtevihk ühele või teisele objektile, tajule või mõttele. 
  • Ta võib olla ülikiire ja ülirahutu aga ka teadlikult valiv ja rahulikult keskenduv.
  • See sõltub tema suunajast ja selle inimese teadlikkusest, soovidest, oskusest impulsse suunata ning sisemisest distsipliinist ja tahtejõust.

Tähelepanu võib lipata mänguliselt nagu koolist koju liikuv algklassi poiss, kes hetkeks jälgib pilguga autosid, siis hüppab nutitelefoni, seejärel vahetab paar sõna sõbraga ja jookseb siis möödaruttavat koera paitama.

Tähelepanul on suur seiklemislust. Või õigem oleks öelda rahutu uudishimu. Igal pool, kus on midagi uut ja põnevat või kus helid, valgus, pildid või liikumine piisavalt tugev - sinna soovib ta otsekoheselt suunduda. Ta on sõltuv stimulatsioonist - mingist tugevast välispidisest impulsist. Raske on teda ohjata ja pidevalt tagasi kutsuda ja praeguses elukeskkonnas on musttuhat kutsuvat tulukest, hirmutavat uudist, lahendamist ootavat ülesannet ja meelierutavat infokildu.

Teadlik suunamine

Nii kaasaegne psühholoogia kui aastatuhandeid vanad õpetused ja uskumused peavad vajalikuks tähelepanu ja meeli teadlikult suunata osata. Teadlikkus on otsus, distsipliin, mis vajalik keskendumiseks ja endaga kontakti saamiseks ning tasakaalukeskuse iseendasse toomiseks. See tagab isikliku vastutuse enda elu ja heaolu ning sisemise rahu eest.

Läbi sajandite on õpetatud meelt juhtima ja teadlikult sisemist harmooniat hoidma.

Meid tulistab iga hetk miljoneid baite infoga. Helides, lõhnades, mõtetes, puudutustes, kirjutatud tekstis - kõikides meeltega kinnipüütavates kogemustes. Need ühe hommiku infokillud tegid kokkuvõtte sügise saabumise paratamatusest.

Mind kutsusid sel hommikul valima kaks võimalust - jalutuskäik mere ääres ja meelte pidu või keskendumine kohustustele ja endasund. Tegelikult saaksin ka valida hoopis teise võimaluse ja lähenemise. Ehk keskenduda tööle hea sisetundega ja lõigata läbi kõik välised stimulatsioonikatsed, info rünnakud.

  • Võtan vastutuse iseenda hea tunde eest ja otsustan, et loon rahu seisundi.
  • Tajun, kuidas keha muutub soojaks ja surisevaks.
  • Ei kiirusta, vaid sukeldun olemisse, ajatusse ruumi, kus kõik voolab ja liigub pehmelt ilma sundimiseta ja asun selles tegutsema.
  • Kõik kirjad saavad vastatud kiiresti, energia ei lähe alla, väsimust ei teki vaid aega jääb koguni nii palju üle, et saan jalutada lausa mitu tundi ühe asemel.

Olen õppinud teadlikult iseenda heaolu eest vastutama ning see protsess läheb tööle juba automaatselt, kui olen otsustanud. Õppimine ongi uute närvirakkude omavaheline ühendumine: mäletamine toimub tänu protsessidele, mis toimuvad mitu korda - jätad meelde uue fakti ja õpid seda mitu korda ehk ikka ja jälle. 

Fookus iseendas

Teine lihtsam tähelepanu suunamise harjutus on nii, et tood kogu fookuse sellele, mida sa parasjagu koged. Nii tuled sa kiirelt olevikku. Inimese ajus, mis on ühele hetkele fokusseeritud, väheneb mandelkeha tegevus, süda hakkab lööma stabiilselt ning võimust võtab heaolu seisund. Keskendud prooviks ühele tajule - kuulmine, nägemine, haistmine, puudutus.

  • Kui meel läheb uitama, siis pane tähele, kuhu ta on läinud ja too ta ilma kriitikata teadlikult tagasi.
  • Seejärel vii fookus uuesti valitud tajule.
  • Kui suunad nii tähelepanu, siis lülitub meele ümberuitamine ehk autopiloot välja ning ta tuleb tagasi.
  • Tajule ei ole vaja mõelda, on vaja vaid ainult täie olemusega kogeda.

Kui me midagi proovime elus muuta - oma eelmist harjumust või käitumismustrit - siis kogeme sageli enda sees tohutut vastuseisu. Mõistus ütleb, et see on meile hea aga vana harjumus ja uskumus annab siiski toetava turvatunde ja kipub seetõttu kiiresti tagasi tulema. Kahtled veel kaua teatud käitumisviisi efektiivsuses, tulemuslikkuses, tunned kõhklust astudes sinu jaoks tundmatul hallalal. Sest vana ja tuttav tagas sulle turvatunde. Saad endale “maha müüja” uue asja headuse ainult nii, et pead emotsionaalselt ja füüsiliselt kogema selle kasumlikkust.

Brandon Webb treenib merejalaväelaste eriüksuslasi kasutades keskendumise ja tunde trasformeerimise tehnikat. “Tee hirmust sõber”, annab ta nõu. Ta soovitab muuta oma uskumust ehk teadlikult aktsepteerida tõsiasja, et täielik turvatunne on ainult illusioon. See annab jõu riskida ja vajadusel taganeda. Ning kõige viimaks soovitab ja hirmule otsa vaadata - teda tunnistada ning hirmu elektriline vibratsioon, närviline särin isiklikuks energiaks ja jõuks muuta, mis aitab tegutseda.

Keskmine närvirakk tulistab 5 kuni 50 korda sekundis, seega liigub peas igal hetkel mustmiljon signaali, mis kannavad infonupukesi. Kui oleme ise need, kes otsustavad oma tähelepanu suunamise üle ja kasutavad mõnikord üsna ebamugavat teadlikkust, siis saame valida kas tegemata tööde ja murede laviini või sisemise rahu. Ja see kõik vajab kinnitamist nii kaua, kui me tunneme, et enda seisundi eest vastutamine on lihtne ja tähelepanu suunaja oled sina ise.

Artikli modifitseeritud variant ilmus ajakirjas "Eesti Naine" (jaanuar, 2020)