Joseph Campbell, kes mõtestas elu kirjaniku ja õpetlasena läbi avarama nn mütoloogilisema vaate, väidab, et on elus kaks teekonda. Parema käe tee on nn ego valik - praktiline ja ettevaatlik, ettemõtlev. See paneb meid ronima mööda edu redelit kõrgele, kuid ühel hetkel võime avastada, et see toetub vastu valet seina.
Vasaku käe tee on riskantne aga see on nn hinge teekond. See on oma südame kutse järgimine, tegutsemine, mis lähtub meeldimisest, kirest, ekstaasist, rõõmust.
Üldiselt ei peeta viimast suhtumist ratsionaalsest ja loogilisest meie kultuurile omasest vaatest heaks ja see ei kindlusta ka seda, et jõuad enda jaoks õige seinani. Kuid kõige suurem väärtus on sellel juhul “teel olemine”.
See on elu aktsepteerimine elu enda tingimustel. Ehk siis elamine kogemusi väärtustades ja neid vastu võttes. See on elamine nn sfääriliselt ehk kõiki tajusid kehas ja tunnetes teadvustades ja kogedes - valusid, rõõmu, kurbust, viha, armastust, pingeid, konfrontatsiooni, reetmist, pettumusi jne.
Elatud aastakümned esitlevad end
Arvan, et inimene võib peljata küpsedes erinevaid asju. Aga kindlasti seda, et ei saa olla enam muretu tuulepea, vaid elutarkus annab uued silmad ja ausus ja teadlikkus on sada protsenti teistmoodi platsis. Kui noorus on puhas elurõõm, iseenda testimine, oma võimete, karisma, seksuaalsuse jne avastamine juhtideks uljus ja jõud, siis…ajaga see superenergia taandub ja ka keha hakkab endast märku andma.
Tervis ja keha nõuavad isekalt tähelepanu ja energia, mida ei jätku enam 24/7 sunnib tegema valikuid kuhu ja kuidas seda doseerida. Oled samas julgem ka tegema otsuseid iseendast lähtudes. Mis sulle meeldib, mis sind tõstab, täidab, toidab. Suureneb enesekindlus, tead kuidas ise oma elu juhtida ja seda, et saad kõikide väljakutsetaga hakkama. Taandub vajadus alati võita ja õige olla.
Küpsedes tekib hetk, kus vaatad oma elatud aastad üle. Teatud vanuses on sul piisav distants ja eelnevad kuud ja aastakümned lasevad end silmitseda ja esitlevad oma sisu.
Revideerid oma valikuid ja nende tagajärgi. See tähendab tihti otsa vaatamist ka sellele, mis sulle ei meeldi ja isikliku vastutuse koju kutsumist. Kui midagi saab muuta või parandada, siis on viimane aeg seda tegema hakata.
Keeruline võibki olla oma otsuste ja tegude ning nende tagajärgede tunnistamine ja vastutuse võtmine selle eest, et nt kui oled oma lastest võõrandunud, sest töö on hammustanud suure osa tähelepanust, energiast või vaatad kaaslast kodus diivanil, keda sa tegelikult ei tunne - siis tunnistad endale, et selliste suheteni on viinud sinu valikud. Oled panustanud raha teenimisele või hea stsenaariumi korral eneseteostusele ja suhted pole olnud prioriteediks või oled oma päritolupere käitumismustreid järginud ja elanud nn automaatrezhiimil.
Enam ei saa peituda kogenematuse ja rumaluse taha, sest aitab vaid ausus ja teadlikkus. Lisaks jõuab kohale ka see arusaam, et teised inimesed ei tunne ega mõtle täpselt nii nagu sina ja see, mis on sulle hea, ei pruugi olla teiste jaoks maitsev. Pluss saad aru ka sellest, et su lapsed ja kaaslane ei kuulu sulle ja ei pea panema sind hästi tundma. Sa võid küll jätkata inimeste, maailma ja olude süüdistamise mängu, kuid see ei päästa ega tervenda.
Pettumuste integreerimine vabastab
Teine põnev ja väga tasuv teema on pettumuste integreerimine. Rivistad nad enda ette ja tutvud igaühega eraldi ja võtad ta vastu. Nad on sinu elu orgaaniline osa. See nõuab julgust ja piisavat enesearmastust, et nendega kõneleda ja neid ka päriselt ka tunda. Näiteks, et oled pettunud, et su mingi nooruse unistus ei täitunud või tähelend eneseteostuse valdkonnas pole olnud su annete ja oskustega vastavuses või elad oma partneriga pealtnäha hästi, kuid südames on ammu tühjus ja pigem magus harjumus. Ja tunnistad, et need on sinu enda luhtunud unistused, illusioonid, petetud ootused-lootused. Seda võikski nimetada oma väe tagasi kutsumiseks. Enda elu vastu võtmiseks sinu elu tingimustel. Sest miks sa arvad, et elu peaks vastama täpselt kõikidele sinu soovidele ja kõik teised sinu ootustele ja tingimustele. Kuhu jäävad üllatused ja sellest initsieeritud areng?
Carpe diem
Küpsus tähendab oma surelikkuse aktsepteerimist ja aru saamist sellest, et päev on väärtus omaette. Iga eraldi päev. Carpe diem. Ehk tehniliselt oma ulmeliste plaanide kutsumist tagasi tänasesse ja nende teostama asumist. Et hakkad tegutsema sel suunal, mida veel ära teha saad ning tihti ongi sul kuhjaga elukogemust ja oskusi, mis aitavad nooruse ideaalplaanist/unistusest vormida hoopis ägeda ja ka reaalsuses töötava mudeli.
Huvitav on see, et meie ühiskonnas ei väärtustata küpsust ja tasakaalu, vaid erksust ja toorest jõudu ja noorust kui kvanteeti ja siredust ehk fotogeeniliselt välist. Aastasadu on see olnud vastupidine ehk kogemusi ja elutarkus ja sügavat sisemist rahu on kullana nähtud.
Tasakaal ja harmoonia saavad aastatega hoopis uue väärtuse ja kõla. Kui varem juhtis elu kirg, jõud, vaimustus, soov piire testida, riskida, uudishimu - siis teatud vanuses tõded, et pole palju, mis sind üdini vaimustaks, sest samavõrd om juba nähtud ja kogetud. Et sind ei juhi endam see, mis motiveeris nooruses. Lisaks saad aru, et tasakaal ja harmoonia ilma teravate nurkadeta - on tegelikult anum, kus head ideed, teod, tunded saavad sündida. Et kui võtad aega plaanide ja teed seda rahu seisundis siis tulemus on sünergiline koostöö teistega, head suhted, hästi tunnetatud strateegia. Et otsused sünnivad pea ja südame koostöös, mitte ellujäämishirmust või nn tule kustutamise kiirusest lähtudes.
Elu kui lavastaja
Teraapiapraksises arutame tihti kliendiga sellist nn linnalegendi “Kui “õigesti elaksin” siis hoiaksin ära reetmise, hülgamise, ebaõnnestumise, süü, häbi, leina, kurbuse, viha jne. See ei ole kahjuks nii. Need nn inimeste jaoks negatiivsed tunded ja kogemused on hinge teele sisse lavastatud. Need teevad meid haavatavamaks, samas inimlikumaks ja avavad psüühikas süvaruume, mis kokku aitab meil nautida kogu elu rikkus. Kui aeg on käes ja “lava valmis”, siis juhtub täpselt see, mis juhtuma peab. Sa võid hiljem kahetseda või iseend süüdistada, kuid kui midagi peab aset leidma, siis see ka aset leiab. Suur plaan toimetab alati omasoodu. Meie pole nn jumalad.
Ka arhetüüpsel Hävitajal on meie elus oluline roll või isegi üks peaosa. Ehk suhete, teekondade, tööde jne lõppemine käib eluvoo juurde. Et saaks sündida midagi uut ja ellu tulla uus kvaliteet peab vana surema, taanduma, hävima.
Selle valemi juurde kuulub ka alandlikkus elu ees heas mõttes. Eesti keeles on sel tihti imelik mekk, kuid pigem viitab see alistumisele, lõdvestumisele, vastu võtmisele.
Et sa oled lihtsalt üks inimene selles suures maailmas, kuigi ka väga eriline oma isiksuse ja annete poolest. Et ka sul on aeg-ajalt karvased tunded, mõnikord ka nõmed ja isekad teod, teistele pealesuruv tahe, nutikad manipulatsioonitehnikad, kadedus, hinnangud. Et sa ei ole ega ka pea olema perfektne ja ideaalne ja mingitele x-tingimustele vastama, mis kunagi nooruses paika pandud või kellegi teise poolt esitatud. Iseenda nn varjupoole integreerimisel vabaneb hästi palju pinget, jäikust ja asemele tuleb tolerantsus ja mõistmine ja soe hoolimine. Enda ja teiste suhtes. Ja see aitab ka andestada. Iseendale, teistele, elule.
Kummaline ongi see, et kui tegelikult võtad vastu oma nn keelatud tunded ja ja pettumused - siis tuleb hinge rahu ja puhas ja selge rõõm. Kaob ära vajadus ennast tõestada ja kohandada, et õige ja hea ja aktsepteeritav olla.
Avaneb avaram vaade
Elu ise ongi väärtus. Ja tal on meiega tihti omad plaanid. Sellised, mis meile sülle kukkudes ei pruugi meeldida, kuid mis meid panevad arenema, kasvama, muutuma, oma vaatenurki värskendama. Küpsedes - oma elu kudet või mustrit vaadeldes, hakkame aru saama suurest pildist. Milleni üks või teine inimene, sündmus meid on juhtinud, millal on sekkunud nn saatus ja midagi ära hoidnud või meid teisele teele suunanud või mis on olnud tegelikult tegude motivatsiooniks, valikute aluseks. Loogika ja ratsionaalsus, analüütilisus on sirge põhjuse ja tagajärje seos - on kindlasti üks viis maailma seletada ja ka kontrollida, kuid alati eksisteerib ka avaram vaade ja sirmi taga on palju sellist, mida me oma kahe silma, mõistuse ja meeltega ei hooma. Küpsedes avaneb elu müsteerium. Hakkame tajuma kõike suuremalt. Praegusel hingede ajal saavad kokku nagunii elu ratsionaalsem ja müstilisem pool.
Me teame küpsedes, et elu usaldada on turvaline. Mitte sellepärast, et elus ei juhtuks aeg-ajalt halbu asju, vaid sellepärast, et oleme teadlikud oma vastupidavusest. Elu ise on kingitus ja meie ülesanne on seda kingitust jäägitult aktsepteerida ja nautida.
Kirjutatud ajakirja "Eesti Naine" esitatud küsimuste põhjal november 2022
Kirjuta esimene kommentaar